Ütle, kellega koos sa treenid, ja ma ütlen, kes sa ise oled

19.03.2019

Mihkel Raud

Käisin 5-aastase tütre ning 3-aastase pojaga transvestiitide klubis. Või, noh, pigem sattusin. Sest Chicagos võib ka kõige tavalisem burgerirestoran jumal teab milleks osutuda. Nii juhtuski: lapsed tahtsid burgerit, toppisime nad naisega riidesse ning jalutasime lähima burksikohani. Juhatati lahkelt naeratades lauda ja küsiti, kas me show’d kah jääme vaatama.

„Mis show’d?” küsisin mina ning ettekandja pilgutas kavalalt silma. Tellisime friikad ja burgerid ära ning jäime toitu ootama.

Ühtäkki kustutati tuled ja imekauniks diivaks maskeerunud mees teatas peenikese häälega, et meie ette astub võrratu Lucy. Astuski ja mitte ainult. Tumesiniste huulte ja sätendava kleidiga korpulentne härra veeres rulluiskudel mööda burgerirestorani paljunäinud põrandat ning liigutas ühe Madonna hiti saatel suud. Rahvas huilgas vaimustusest ning mu lapsed hullusid sõna otseses mõttes ‒ Mirjam tahtis Lucyga duetti laulda ning Joosep rabas naaberlaualt dollarilise rahatähe, et see täiskasvanute eeskujul Lucy „rindade” vahele toppida.

Lucy lõpetas numbri ning õhtujuht juhatas sisse järgmise esineja. Meie ette kerkis Valentine, röögatu büsti ning roosa parukaga mees, kes Queeni „Bohemian Rapsody” saatel graatsiliselt laudade vahel jalutas ning kätega õhuringe tegi. Mu lapsed kaotasid enesevalitsuse ning jooksid Valentine’ile sõna otseses mõttes sülle, ülejäänud külalistes joovastust tekitades. Mina ei saanud aga lahti mõttest, et olen dramaatiliselt gimassitavat transvestiiti kusagil varem näinud. Paks meik ning ülepingutatud riietus muutsid tema äratundmise küll keeruliseks, ent mitte võimatuks. Valentine’i pilgus helkis midagi tuttavlikku ning ma asusin ‒ nagu sellistel puhkudel ikka ‒ oma mälus sobrama. Kus pagan olen ma selle kummalise naismehega varem trehvanud? Transvestiitide show’l olin ma ju esimest korda, järelikult olin teda kusagil mujal ning hoopis teistsuguses olukorras kohanud. Kus?

Ma ragistasin aju ega märganudki, kui Valentine oma „laulu” lõpetas ning ühtäkki meie laua ees seisis. Vaatasin talle silma ja siis mul plahvatas ‒ ma käin selle taadiga samas jõusaalis! Trennis on tüüp küll meigi ja kleidita, kuid silmad on silmad, neid veidra kamuflaaži taha ei varja. Ega ta püüdnudki, hoopis naeratas äratundvalt ning pilgutas silma, justkui tahaks „trennis näeme” öelda.

Eks ma olen varemgi mõtisklenud, millega inimesed, kes minuga samas klubis pomme tõstavad, muul ajal tegelevad. Kes näeb välja nagu rockstaar, kes nagu raamatupidaja, kes meenutab apteekrit ja kes disainrõivaste kaupluse müüjat. Aga seda, et ma elukutselise drag queen’iga trenažööril võidu torman, polnud ma varem osanud aimata.

Tollest mälestusväärsest burksiõhtust on minu treeningrutiini lisandunud vahva, kui ehk veidi häbematu mõttemäng. Ma piidlen silmanurgast teisi rahvasportlasi ja püüan nuputada, milline nende ülejäänud päev välja näeb. Igal inimesel on oma elu, oma unikaalne kogemus, oma mina-tunne ja lähedased, kellega ta õhtul enne uinumist kõneleb ning hommikul ärgates kallistab.

Ja mul on hea tunne, sest tajun end kuuluvat seltskonda, mida ei seo küll miski peale ühise jõusaali, kuid seob vähemalt seegi. Ning jumal teab, äkki tekivad mulle siin aja jooksul uued sõbradki? Sellised, kelle maailmaga mul varem ühtegi kokkupuudet pole olnud? Sest olgem ausad ‒ kui paljud meist tunnevad meest, kes õhtuti naiseks riietudes leiba teenib?

Foto: Karen Härms