Tätoveering! Kuidas palun?

02.04.2019

Mihkel Raud

„Keha on transpordivahend, mis toimetab inimese pea ühelt kohtumiselt teisele,” on keegi vaimukas mees öelnud. Ma tahtnuks see vaimukas mees ise olla, sest oma tervise eest hoolitsemise vajalikkust on raske täpsemini sõnastada. Mu kolp võib olla täis ajaloo geniaalsemaid ideid, kuid mis kasu neist on, kui need teisteni ei jõua? Sestap tuleb pead kandev transpordivahend ehk keha töökorras hoida.

Aga lisaks transpordile on kehal vähemalt üks funktsioon veel. Ja vaat selle peale olen ma täitsa iseenese tarkusest tulnud: meie kehad on krundid, millele on võimalik lahedaid asju paigaldada. Milliseid lahedaid asju? Tätoveeringuid.

Mulle on tätoveeringud lapsest saati meeldinud. Need on ilusad, kaunistavad inimest ning mõjuvad saladuslikult, justkui kuuluks iga nende kandja automaatselt klubisse, mis ühendab julgeid ja teistmoodi mõtlevaid inimesi. Kui ma olin väga noor, vast viieteistkümnene, tahtsin endale hirmsasti tätoveeringut teha. Olin isegi disaini välja valinud, kuid lõin viimasel hetkel põnnama.

„Mis saab siis, kui ma kunagi vanaks jään ja nooruses tehtud tätokat kahetsema hakkan?”

Täna olen ma vana ja kahetsen, et ei teinud. Õnneks pole inimene kunagi nii vana, et oma unistusi teoks teha. Nii otsustasingi vanuigi oma vasaku käe täis tätoveerida. Kuid nüüdki põrkusin kahe probleemi otsa.

Esimene oli teiste inimeste arvamus. Mida küll ülejäänud inimkond mõtleb, kui ma end viiekümneselt nahatindiga täis lasen sodida? Hakkavad idioodiks pidama? Noor naine, mootorratas, tätoveeringud – selge pilt.

Teine probleem oli suuremgi. Kui lahe näeb välja tätoveering käel, mis sõna otseses mõttes rasvavoltidest koosneb? Kehatint lötakal kämblal on nagu loss keset ülesküntud põldu. Aga juba ammu on isegi Maarjamaal nii, et kui tahad kihvti maja, tuleb normaalne krunt leida.

Ma võin ju lasta tätoveeringu kellegi teise treenitud jäsemele tellida, aga siis pole see ju minu tätoveering! Järelikult tuleb kehv krunt ägedaks pimpida. Järelikult tuleb minna jõusaali. Mõeldud tehtud.

Ma ei tee nalja – üks minu jõutreeningute alguse põhjusi oli käsi niipalju lihasesse saada, et sinna poleks piinlik tätoveeringut teha. Lapsik? Loomulikult! Aga pole vahet, kui totakas on põhjus, mille nimel inimene häid asju teeb. Annetab heategevusele oma nime upitamiseks või hoolitseb tervise eest selleks, et ööklubis paremini skoorida.

Või käib trennis, et oleks kuhugi kehamaalingut teha.

Foto: Karen Härms