See on asi, mida ma nüüd teen

03.12.2018

Mihkel Raud

Ameerika koomik Louis C. K. rääkis neljakümneseks saades, kui veidrasse olukorda ta on sattunud:

„Neljakümnesena pole sa piisavalt vana, et see kedagi kotiks. Ükski inimene ei praali, kuidas ta neljakümneaastase inimese üle tee aitas. Samas pole sa enam piisavalt noor, et su edusammude üle uhkust tuntaks,” märkis koomik. „Kui neljakümneaastane inimene valutava pahkluuga arsti juurde läheb, ei üritata teda enam korda putitada. „Tehke iga päev pool tundi venitusharjutusi,” soovitab arst. „Kui kiiresti see aitab?” küsib neljakümnene. „Ei aitagi,” vastab arst. „See on nüüd lihtsalt üks uus asi, mida sa kogu oma ülejäänud elu teed.””

Ka viiekümneselt on olukord sama. Kui ma püüan end vanaduse jutuga mõnelt ürituselt varem koju vabandada, hakkavad kõik naerma. Ning juba ammu ei patsuta mind keegi õlale ega seleta, kui hea kidramees minust kunagi saab. Too hall tsoon kestab veel mitukümmend aastat ja raske uskuda, et isegi seejärel mul keegi tänavat aitab ületada.

Louis C. K. lugu tuli mulle aga meelde, kui hiljuti ühe vana tuttavaga kokku põrkasin. Tüüp on umbes minuvanune ehk täpselt samasuguses üleminekufaasis nagu kõik viiekümnesed. Mis ei seganud tal end minust nooremana tundmast.

„Noh, Mihkel,” asus ta kohe ründama. „Lugesin Facebookist, et oled hakanud jõusaalis käima. Keskeakriis, teame, teame. Midagi targemat pole teha või?”

„Ei, noh, on ikka,” laiutasin käsi. „Ega ma siis kogu aeg jõusaalis mässa, võib-olla neli korda nädalas.”

„Ahah-ahah,” puuris tuttav mind silmadega, mida täitsid üleolek ja kadedus samaaegselt. „Ja kaua sa seal siis käia kavatsed?”

„Mmm, ma nüüd käingi seal. See on asi, mida ma nüüd teen.”

Täpselt nagu valutava pahkluuga Louis C. K., kes nüüd ja igavesti pool tundi päevas end venitama peab.

„Mis mõttes see on asi, mida sa nüüd teed?” ei jätnud tuttav jonni.

„Noh, umbes nagu sina igal hommikul hambaid pesed.”

„Ma ei pese…” hakkas tuttava lapsesuu tõtt rääkima, kuid sai õigel hetkel sõnasabast kinni. Peaaegu õigel hetkel.

„Eks sa ise tead,” lõi ta käega ning läks oma teed.

Mind jäi meie vestlus aga kummitama, sest olin iseeneselegi ootamatult valju häälega teatanud, et kavatsen jõusaalis oma näruste päevade lõpuni käia. Et see on asi, mida ma nüüd teen. Nagu hambapesu või õhtune „Aktuaalne kaamera”, mis pole kakskümmend aastat pea kordagi vahele jäänud. 

Kavatsen ma tõesti elu lõpuni trennis käia? Olen ma selle ikka rahulikult lõpuni mõelnud?

Ei ole, aga mis on alternatiiv? Lõpetan ühel ilusal päeval? Näen viis aastat millegi nimel vaeva ja viskan selle siis lihtsalt minema?

Olulised küsimused, mida on hea esitada siis, kui ühel päeval trenni ei viitsi minna. Meenuta eelmist korda ja püüa elavalt ette kujutada, millist vaeva sa kangiga kükke tehes nägid. Kui sa täna ei lähe või – hoidku taevas – üldse ära lõpetad, oli too pingutus ju täiesti mõttetu.

Midagi pole teha, kulla Mihkel. See on asi, mida sa nüüd teed. Või ei tee. Kolmandat varianti pole olemas.

Foto: Mardo Männimägi