Plokkmasina karm tõde

05.11.2018

Mihkel Raud

Jõusaal on mõnes mõttes nagu kirbuturg – nii palju erinevaid inimtüüpe naljalt kusagil mujal ei kohta. Teiste jõllitamine pole spordiklubis muidugi kena – kirjutasin sellest hiljuti –, aga kui salaja piiluda, võib jõusaalis hea õnne kooral terve „issanda loomaaiaga” kohtuda.

Chicago klubi, kus ma kange rebimas käin, kannab nime Cheetah Gym. Siin treenivad pealaest jalatallani täis tätoveeritud rokkarid, peenutsevalt krussi keeratud vurrudega keigarid, viimaseid nädalaid lapseootel naised, ülehomme kaheksakümnendat sünnipäeva tähistavad prouad ning naljaka Louisiana aktsendiga mees, kelle nimi on Louie. Ja loomulikult käib Cheetah’ klubis tüüp, keda mina kutsun „ülesaavutajaks” (ehk inglise keeles overachiever’iks).

Ülesaavutaja saabub klubisse esimesena. Cheetah avatakse hommikul kell viis ja kui mina poole kuue paiku kohale jõuan, on Ülesaavutaja juba pooled masinad kinni jõudnud panna: rätik vedeleb jalapressi peal, joogitops hantlite juures, kõrvaklapid trenažööril ja nii edasi. Ülesaavutaja võtab trenni tõsiselt ja õigesti teeb, mis sest, et kipub teistele aeg-ajalt ette jääma. Ta on küll lahkesti valmis masinat jagama, kuid treenib alati kõige julmemate raskustega. Kes see iga ringi tagant ikka raskusi muuta viitsib?

Ülesaavutaja käib jõusaalis seitse korda nädalas. Ma pole teda kunagi mitte näinud: mees on alati kohal, sikutab kange ja tõstab pomme, teeb kätekõverdusi ja kükke, võimleb kummipaelaga ning jookseb trenažööril. Kui minu kirjeldus veidi ilkuvana mõjub, siis ainult seepärast, et ma Ülesaavutajat kogu hingest kadestan. Ma tahaksin sama tubli olla.  Aga ma ei ole. Ja nii on mul lihtsam iroonilise soomuse taha varjuda ning mõrult muiata, kui Ülesaavutajaga kokku jooksen.

Ometi on mul Ülesaavutajast kõvasti kasu. Jõusaal pole džässiklubi, kus parim tulemus saavutatakse improviseerides. Oh ei – kõiki harjutusi on võimalik teha õigesti ja loomulikult on sadu moodusi, kuidas harjutusi teha valesti. Kui teed õigesti, paisub muskel iseenesest. Teed valesti ja kogu higistamine on tühi töö.

Kui keegi teab, kuidas end jõusaalis õigesti rakendada, on see Ülesaavutaja. Treener teab muidugi kah, aga tema ei pruugi alati kohal olla, eriti kell pool kuus hommikul, kui  mina jõusaali jõuan. Nii olen ma Ülesaavutaja oma guruks kuulutanud ja üritan teda kõiges kopeerida. Isegi siis, kui ta harjutusi treeneri soovitustest erinevalt teeb.

Alles hiljuti vaatlesin pingsalt, kuidas ta plokkmasinal ülatõmbe rauda alla sikutab. Mees haarab kangist ning vajub seda allapoole rebides ligi 160 kraadisesse tahakaldesse. Kangi üles lastes põrkab ta istmelt peaaegu püsti, istub seejärel uuesti plokkmasina taha ning sikutab raua taas tahapoole kallutades alla. Ühesõnaga teeb Ülesaavutaja seda harjutust täpselt nii, nagu mina veel paar kuud tagasi tegin, kuni treener seletas, et plokkmasina taga tuleb sirgelt istuda ja mitte üles-alla põrkuda.

Novot! Õigus oli sedapuhku minul olnud, mitte treeneril, sest Ülesaavutaja mässab plokkmasinaga just minu stiilis. Ja Ülesaavutaja teab, kuidas on õige! Treener on pelgalt inimene, Ülesaavutaja on aga Guru suure tähega!

Läksin jalapressi juurde ja kukkusin harjutama. Ühtäkki nägin, et Ülesaavutaja mind eemalt jõllitab. Mis siis nüüd lahti, muutusin ärevaks.

„Vabandust,” oli ta äkki minu juures. „Näita palun uuesti, ma tahan veenduda, et ma jumala pärast midagi valesti ei tee.”

„Kuidas palun?” olid mu silmad korraga sama punnis nagu Ülesaavutaja triitseps.

„Sa oled mulle eeskujuks,” teatas ta. „Käid iga päev trennis ja paned pooled masinad kohe hommikul kinni – järelikult proff. Mina olen alles algaja.”

Ah et niimoodi. Ma matkisin Ülesaavutaja vigu, mis ta on omakorda minu käest on „õppinud”. Tuleb edaspidi ikka treenerit usaldada. Ja teisi inimesi jõusaalis vähem jõllitada.

Foto: Mardo Männimägi