Mees, kes karjub „äööäööüöü”

03.09.2019

Mihkel Raud

Mu nägu tõmbleb imelikult ja ma ei saa sinna midagi parata. Ometi elab Eestis terve hulk inimesi, kes usub tõsimeeli, et krimpsutan oma nägu meelega. Justkui arvaksin, et tudisev nägu on kuidagi lahe. Isegi parodeerijad ei pääse grimassidest, kui mind aastalõpu telesaates järele teevad.  

Internetifoorumites arutletakse kindla regulaarsusega, kas minusugust on ikka ilus teistele televiisoris näidata. Ma polnud selles tükk aega ise kah kindel. Läksin arsti juurde. See ütles, et ei saa mind paraku aidata. Mu näos olla niinimetatud tikid ehk kiiresti korduvad lihastõmblused ja mul tuleb nendega lihtsalt leppida. Ehk pesuehtne puue, kui otse ja keerutamata välja öelda. Samas astus mulle veel hiljuti ligi üks švipsis noormees, palus mul oma nägu krimpsutada ning pistis seejärel naerma. Ratastoolis inimese üle ei irvita keegi, minusugune tikkidega mees muudab aga iga vastutulija lõbusaks. 

Ega ma ise targem pole. Kunagi kooliajal sõitsin sõpradega bussis ja meist mõne meetri kaugusel seisis tüdruk, kes sõbrannaga elavalt vestles. Iga paari sõna tagant kiljatas ta „hop!”, ning jätkas siis lauset, nagu poleks midagi juhtunud. Ja nõndaviisi kogu aeg: viis-kuus sõna ja seejärel vali „hop!”. Küllap olid need nõndanimetatud helilised tikid ehk midagi, mis tüdruku huulilt kontrollimatult valla pääsesid. Meile sõpradega tegi see aga roppu moodi nalja. Hakkasime ka oma juttu „hop”-häälitsusi pikkima ega erinenud kuidagi neist, kes täna minu tõmbleva näo üle mugistavad.

Miks ma sellest fitnessi blogis kirjutan? Sest tahtmatud häälitsused kipuvad ka trennis kehast väljuma. Armutu möirgamine näib füüsilist katsumust leevendavat, vähemasti kipume ise nii arvama. Mõnikord on trenažööril puhisedes kõrval sörkivale neiule äge märku anda, kui jube usinasti ma trenni teen. Oigamine käib spordi juurde, eriti kui seda mõõdukalt teha. Paraku õnnestub see mõnel kehvemini kui teistel.

Käin rühmatrennis koos mehega, kes kukub iga raske harjutuse järel lõugama. Ma ei räägi keskmisest ohkest või natuke üle keskmise valuhüüatusest. Oh ei: too sell päästab valla heli, mis hantlid aluselt põrandale kukutab ning ventilaatorid seiskab. Kogu grupp tardub, kui mees oma „äööäööüöüüöüüöäöääüüäöüöä” kehast välja laseb ning isegi treener võpatab, et siis tavapärase naeratuse juurde naasta. Pole treeneri ega kellegi teise asi, kui valju häälega keegi oma pingutuse raskust väljendab. Või on?

Olen paar korda mõelnud tollele mehele ligi astuda ja paluda tal möirgamist natukenegi kontrollida. On raske muidugi, ma saan ju aru. Ega sajakilose pommiga triitsepsi treenimine naljaasi ole. Aga püüdku samas grupis treenivate preilide närve säästa ja edaspidi veidi tasasema häälega „äöläööüöüüöüüöäöääüüäöüöä” hüüda. 

Siis hakkan aga enda peale mõtlema  ja saan aru, et olen viimane inimene teistele õpetussõnu jagama. Eriti neid, mis puudutavad kontrollimatuid kehalisi toiminguid –häälitsusi sealhulgas. Kui ei meeldi, keri teise jõusaali. Seda enam, et teadaolevalt ei keela ükski seadus kätekõverduste saatel röökida. Kui, siis ainult öörahu ajal. Ent vaevalt keegi sel ajal trenni viitsib teha.

Foto: Karen Härms