Maailma raskeim trenn

06.08.2019

Mihkel Raud

Tere tulemast põrgusse! Ehk HIIT treeningule. Kes teab, see teab. Kes pole proovinud, proovigu! 

Mis asi see HIIT on? Inglise keeles tähistab too lühend nähtust nimega high-intensity interval training ehk kõrge intensiivsusega intervalltreening. Olen tolles põrgukatlas tänaseks kaks kuud küpsenud ja raporteerin rõõmuga, et olen elus. Ja veel millises! 

HIIT treeninguid tehakse igal pool maailmas, tehakse Eestiski, näitkes Golden Clubis, kus mina Eestis viibides tennis käin. 

Olen viimasel ajal testinud aga Ameerika klubi nimega Orange Theory. Ehk „oranži teooria”. USAs on too klubidekett jube popp, kõik muudkui käivad ja kiidavad. Igal HIIT treeningu klubil näib olevat oma filosoofia – nii ka Orange Theoryl –, kuid üldiselt tehakse neis kõigis üht ja sama: treenitakse end sõna otseses mõttes surma suhu. 

Ma ei tee nalja. Sellist koormust annab otsida. Treening kestab tund aega ja mina olen iga kord põletanud vähemalt 800 kalorit. Ehk terve suure hamburgeri jagu! 

Enne trenni seotakse Sulle südamemonitor rinna külge ning ekraanid klubi seintel annavad pidevat infot, kui mitu kalorit oled põlenud, kui kiiresti süda parasjagu peksab (jube kiiresti!) ja nõnda edasi. Loomulikult saadetakse Sulle iga treeningu järel e-kiri täpse infoga, mis Sinu kehas eelneva tunni jooksul toimus. Ja loomulikult on Orange Theoryl oma äpp, kuhu toosama info justkui nõiaväel ilmub. 

„Tere tulemast ebamugavuse tsooni,” teatab naeratav rühmatreener ja lubab, et ees ootab minu päeva parim osa. Raskeim kindlasti, aga kas tõesti parim?

Uskumatu, kui neetult raske üks trenn võib olla. Higi voolab, süda peksab, rühmatreener kamandab inimesi ühtedelt masinatelt teistele, hool ja hoobil pole vahet, ja nii need kalorid kaovad. Aga tulemused on silmaga nähtavad. Ja kopsudega tuntavad. Trepist ülesminek muutus nädalaga lapsemänguks, kingapaelte kinni sidumine kahe käega võimalikuks. Parim viis end „rannavormi” saada, nagu öelda armastatakse.

Ma käin HIIT treeningul iga päev. Talumatutel asjadel on kalduvus sõltuvuseks muutuda. Ega suitsetaminegi mingi meeldiv tegevus pole, vähemalt alguses. Köhid ja läkastad, pea käib ringi, süda on paha. Ühel hetkel avastad aga, et ei suuda selleta poolt tundigi elada. 

HIIT treeninguga on sama asi: ma ei jõua ära oodata, millal see armutu piinlemine läbi saab, kuid juba tunni pärast hakkan järgmist korda ootama. Näis, kaua ma vastu pean. Võib-olla jäängi käima. 

Spetsid soovitavad HIITi kõrvale mõni päev midagi rahulikumat teha, näiteks saja-kiloseid hantleid tõsta. Aga kas ma siis spetse kuulan! HIIT on nagu oopium – korra konksu otsa satud, on raske lahti lasta. Nii et proovi ära, aga ole hoiatatud: see asi võib Sulle meeldima hakata. 

Foto: Karen Härms