Kuula oma keha!

17.09.2018

Mihkel Raud

Personaaltreenerid on nagu remondimehed. Nad tulevad küll õigeks ajaks kohale, kuid jutt on neil pahatihti sama krüptiline nagu maalritel või plaatijatel. Remondimehed on ju kuulsad oma slängi poolest: küll jauravad midagi „relakast”, küll „keermest”, küll jumal teab millest. Treeneritega on sama pull – kui neil küsimusele head vastust pole, hakkavad kohe midagi „kehast” sonima.

Iga kord, kui ma treeneri käest mõne harjutuse kohta pärin, saan vastuseks midagi sellist: „Kuula oma keha. Keha ütleb sulle, kuidas on õige teha ja millal parim aeg lõpetada.” Kui ma kord ühe käest uurisin, kas vastab tõele, et peale trenni pole tervislik sauna minna, vastas tüüp: „Viis kuni kümme minutit on okei. Su keha tänab Sind hiljem.”

Treenerid räägivad kehast nii, justkui asuks see minu peast kolme meetri kaugusel. Justkui mõtleks mu keha iseseisvalt, minu omadest targemaid mõtteid. Kõige naljakam on aga see, et mõtlebki. Treeneritel on nimelt tuline õigus – minusugused kipuvad end oma kehast targemaks pidama ja tulemuseks on vigastused.

Ma läksin vahepeal trenniga sõna otseses mõttes hulluks ja käisin jõusaalis absoluutselt iga päev. Vähe sellest: igal hommikul ärgates põrutasin kohe sada kükki ja kuuskümmend kätekõverdust ning õhtul enne magamaminekut teise sama palju juurde. Kui trenn, siis trenn, eksole. Esimesed tulemused juba paistavad – järelikult tuleb koormust lisada, vastasel juhul jäävad järgmised tulemata. Pealegi oli mul Vene-aegsetest kehalise kasvatuse tundidest meeles, et kui lihased trennijärgsel hommikul valutavad, tuleb neile halastamatult tampi juurde uhada, muidu jäävadki iga kord peale trenni valutama.

Mu kehal olid aga omad plaanid. Talle ei meeldinud vahet pidamata hantleid rebida ega kange sikutada. Mu keha hakkas oma tunnetest tasahiljukesi märku andma: õlad kippusid öösiti valutama, käed surid magades ära ning hommikul ärgates olid kondid tavalisest palju kangemad.

„Ära vingu,” teatasin oma kehale. „Niimoodi ei jõua me kuhugi. Ma saan aru, et viieteistkilosed hantlid võivad esimese hooga ära ehmatada, aga küll sa harjud!” Ja panin hommikul viiskümmend kükki juurde, mis sest, et esimesed kümme ränka valu tegid.

Mu keha läks korralikult närvi. Rääkida ta ei oska, kuid protestimiseks pole alati sõnu vajagi, piisab südaöistest krampidest jalgades ning piinavast valust rinnas.

Visklesin paar ööd voodis ja ei pidanud lõpuks enam vastu. Helistasin sõber Ott Kiivikale ja kes on teda kunagi näinud, saab hiilgavalt aru, miks surmavates lihasvaludes inimene esimesena just talle helistada otsustab.

„Kuule,” hakkasin keerutama. „Teen siin trenni ja nii, mitte muidugi nii ägedalt nagu sina, aga ikkagi. Ja tead, öösiti on kätel nagu tsipa valus, õlad tuikavad ja nii. Ei tea, kas ma peaksin äkki natuke tagasi tõmbama?”

„Tihti jõusaalis käid?” küsis Ott.

„No iga päev ikka!”

„Puhkepäevi ei teegi?”

„Eeee, kas ma peaksin?”

„Muidugi,” teatas Ott resoluutselt. „Su lihased vajavad taastumiseks aega, teinekord mitu ööpäeva. Ega nad sul trenni ajal ei kasva, muskel paisub siis, kui sa trenni ei tee. Ära ennast ära tapa, kulla mees. Puhka ikka vahepeal. Kuula oma keha!”

Kuula oma keha. Ma olin seda juba kuulnud. Ilmselt oli aeg aru saada, et oma keha ei õnnestu ka kõige nupukamal tüübil üle kavaldada. Narri keha üks kord, tema narrib üheksa korda vastu. Sellest ajast teen iga kahe päeva tagant puhkepäeva ja hommikuvõimlemise jätsin üldse maha. Keha on õnnelik. Mina kah.

Foto: Mardo Männimägi