Kümme päeva ilma sangpommideta? Hulluks oled läinud?

18.12.2018

Mihkel Raud

Internet on imeline asi, sest leian sealt kinnituse ükskõik millele.

Kui mul on vaja end peale kolme hamburgeri ärasöömist maha rahustada, tuleb Google’isse kirjutada: „burgerid on tegelikult tervislikud, kas pole?”. Nagu tellitult saan vastuseks kümnete viisi artikleid, mille teadlastest autorid kinnitavad, et burgerid on lihastele tõepoolest kasulikud ja ma olen hull, kui neid iga päev mõõdutundetutes kogustes sisse ei vohmi.

Kui mul on vaja kinnitust veendumusele, et ülekaalulised kiilakad mehed meeldivad naistele rohkem kui kõhnad lõngused, on mul taas sõber Google’ist abi.

Kui mind vaevab kahtlus, kas iPhone (mille ma paar päeva tagasi ropu raha eest ostsin) on ikka maailma parim telefon, lähen taas Google’i jutule.

„On-on, armas Mihkel,” kiidab ta mulle takka.

Ning loomulikult nõustub internet ka sellega, et burgerid on tervisele kahjulikud. Et vastassugupoolele meeldimiseks tuleb mul alla võtta ja parukat kanda. Et Samsung Galaxy S9 on palju parem kui ükskõik milline iPhone. Kõik sõltub sellest, millele ma internetist kinnitust otsima lähen.

Olen tänaseks pea terve aasta jõusaali vahet käinud. Üle kolme päeva pole kunagi vahele jäänud, sest esiteks tulevad mul hiljemalt teise päeva lõpuks süümekad. Teiseks on trennis tegelikult mõnus käia – astud peale rasket rabelemist duširuumi, küürid end puhtaks ja oled  kogu järelejäänud päeva hoopis teine inimene.

Hiljuti tuli aga ema mulle Ameerikasse külla (siin on üks minu kahest elukohast). Sõidutasin teda mööda linna ringi, kohe hommikul minema ning alles õhtul koju. Kaks nädalat jutti, sest linn on igavesti suur ning ühtegi päeva polnud raisata.

Peagi olid süümekad taas kohal, sest polnud ema ringisõidutamise kõrvalt mitu päeva trenni jõudnud. Viiendal läks asi päris hulluks ning kaheksandal hakkasin jõusaali minekut juba kartma, sest olin veendunud, et pikaks veninud pausi järel tuleb mul sisuliselt nullist alustada. See on iga amatöörsportlase suurim hirm. Mis näoga teised mind vaatama hakkavad, kui ma üle kümne küki teha ei jaksa? Vaatavad muidugi täiesti tavalise näoga, aga kes siis seda usub!  

Ema sõitis lõpuks tagasi koju ja mul tuli otsustada, kas ja kuidas ma peale nii pikka pausi uuesti trenni julgen minna. Ega ilmselt julgegi. Tuleb spordirõivad maha müüa ning järelejäänud seitse kuud spordiklubi lepingutasu tühja maksta, sest lepingut katkestada julgen ma veel vähem. Mis näoga teised mind siis veel vaatavad?

Korraga meenus mulle aga Google.

„Eks ole ju nii, et tegelikult pole sellest midagi, kui ma kümme päeva trennis ei käinud?” kirjutasin brauserisse, vajutasin Enterit ja jäin päästerõngast ootama.

Ei tulnud kaua oodata. Juba kolmas vastus oli põhjalik artikkel sellest, kuidas nädalane paus pole mitte üksnes lubatud, vaid suisa kohustuslik! Tuleb küll paar esimest korda ettevaatlikum olla, aga hiljemalt nädalaga on vana vorm tagasi. Tõelised profid jätavad iga kaheteistkümne nädala tagant vähemalt ühe nädala vahele, et lihased end koguda ning seejärel veel suurema hooga kasvada saaksid.

Halleluuja! Selline jutt on minu kõrvadele täielik AC/DC (või Liis Lemsalu, olenevalt päevast). Eriti kui see ilmub lehel nimega VeryWellFit.com, mitte suvalises kahtlase väärtusega foorumis. Läksin sirge seljaga trenni ja tegin näo, et mitte midagi pole juhtunud. Ega polnudki. Ema käis külas, oligi kõik. Ja see on ju piisavalt hea põhjus, et vahepeal lihastele natuke armu anda, kas pole? Seda enam, et tegelikult on paus isegi vajalik. Vastasel juhul tüdined ära ja see on sada korda hullem, kui kümme päeva sangpommide ja hantliteta.

Foto: Mardo Männimägi