Kumba näitad – kubet või tagumikku?

19.11.2018

Mihkel Raud

„Kas sa pesema ei pea minema?” küsis isa pojalt. „Kell on juba pool kaheksa, kool algab kohe-kohe, aga sa pole veel duši all käinudki.”

„Käisin ju,” ajas poeg tagasi.

„Tohoh,” imestas isa. „Millal siis?”

„Eelmisel nädalal käisin kindlasti,” vastas poeg.

See on tõestisündinud lugu, sest too poeg olin mina. Ma ei viitsinud pesemas käia, sest voolava vee all kükitamine ning vannipõhja kukkunud seebi tagaajamine oli maailma tüütuim värk. Pealegi tuli ühel hetkel kuuma vee alt välja ronida ning jahedavõitu korteris valmistas see tuntavat ebamugavust. Ja muidugi kuivatamine: kellel on aega end hommiku-une arvelt rätikuga nühkida?

Küllap on kõigi poiste elus periood, mil nad põhimõtteliselt duši all ei käi. Täpselt nii, nagu on iga tüdruku elus aeg, mil ta viis korda päevas vannituppa siseneb ning seal vähemalt poolteist tundi veedab. Tõsi mis tõsi – puberteediealistest õdedest asi hullemaks minna ei saa, eriti kui nad armastavad vannitoas populaarseid estraadilaule lõõritada.

Aga kord saab igast poisist mees ja tüdrukust naine. Ning aja jooksul saabub teadmine, et vähemalt korra päevas võiks üks inimene end kindlasti kasida. Ja et umbes kümne minutiga saab ka kõige suurem puhtusefanaatik oma kere värskeks, ei kulu selleks tunde ega tervet Anne Veski repertuaari.

Ameerikas elades olen üht hämmastavat asja märganud: spordiklubide garderoobid on siin tillukesed ja dušikabiine on neis vähe, mõnikord kõigest paar tükki. Esimese hooga ei saanud ma aru, miks isegi kallima otsa klubid nii oluliste detailide pealt kokku hoiavad. Milles pull? Ameeriklane ei lähe peale trenni duši alla, vaat mis. Ja kui lähebki, siis oma kodus. Tuleb kohale spordirõivastes, kargab ja sikutab end läbimärjaks, ning lahkub rõivaid vahetamata tuldud suunas.

Täpselt nii ongi. Võib-olla ka Eestis, aga pigem siiski mitte, kui ülerahvastatud garderoobe ning tipptundide dušisabasid uskuda. Ameerikas hoiavad inimesed aga avalikest pesuruumidest võimalusel eemale. Võta siis kinni, on asi #MeToo liikumises või milleski muus, aga kui Eesti mehed genitaalide lenneldes süüdimatult mööda riietusruumi sõeluvad, siis ameeriklane jälgib paaniliselt, et ta palja mehetunnusega teisele liiga lähedale ei satuks. Umbes nagu kinos, kui külg ees oma istekoha suunas liigud ja mõttes arutled, kas istuvatele daamidele oma kubet või tagumikku näitad. Hirmus dilemma. Parem juba kinno mitte minna ja peale treeningut pesuruum vahele jätta.

Miks ma sellest kõigest nii kirglikult jahun? Sest hügieen – täpsemalt selle võimalused – on olulisim asi, mille järgi ma spordiklubi valin. Ma saan kohe viiekümneseks ja hiljemalt sellises eas hakkab inimene eelistama spordiklubisid, mille avarates riietusruumides võib peale trenni rahulikult koibi sirutada. Ja kas või poolteist tundi duši all liguneda, kui süda peaks sedamoodi ihkama.

Õnneks on need klubid olemas. Eriti Eestis.

Foto: Mardo Männimägi