Kui ei tapa sind trenn, siis tapab …

16.04.2019

Mihkel Raud

Kas peale trenni on tervislik saunas käia? Ühed väidavad, et mitte. Süda saab trenažööril nii ehk naa ränka koormust, pole mõtet vaesekest kuumuses veelgi kurnata. Teised kinnitavad, et mõõdukas saun ei tee peale treeningut midagi. Ja kui teebki, siis ainult head.

„Su keha tänab sind,” ütles kunagi üks personaaltreener, kui uurisin, kas tasub jõusaalist otse leiliruumi liduda. „Viis-kuus minutit ja väga mõnus on olla.”

Sellest ajast püüan peale trenni vähemalt viis minutit leiliruumis viibida. On oivaline tõepoolest. Viis-kuus minutit. Äärmisel juhul kümme. Aga rohkem mitte, sest siis hakkab süda kloppima. Kakskümmend minutit ja asi läheb ohtlikuks.

Aga mõnikord on nii, et kükitad leiliruumis üksi, viskad viimase kulbitäie kerisele, hakkad saunast väljuma, ning ühtäkki astub veel keegi sisse. Kuidas sa nüüd ära saad minna, eks ole? Jätad veel nõrgukese mulje! Ega sisseastuja tea, et sa seal juba üksjagu aega mõnulenud oled. Tema jaoks algab ajaarvamine hetkest, mil ta ise üle ukse astub. Ka selle aja üle, kui kaua sina saunas oled passinud. Nii võid sa vähemasti mõelda. Mina igatahes mõtlen.

„Noh, pole viga,” rahustan end sellistel puhkudel. „Kannatan need paar lisaminutit ära.” Aga saunaastunu hakkab juttu ajama.

„Kas viskan veel natuke?” küsib ta esmalt ning haarab kibu enda kätte.

„Hulluks oled läinud või, ma olen siin juba veerand tundi kõrbenud,” tahan talle karjuda, aga ei karju. Esiteks pole niimoodi ilus ning teiseks jätaks see minust armetu pehmo mulje.

„Miks mitte!” hõiskan rõõmsameelsust teeseldes ja tüüp uhab kulbitäie susisevale kerisele. Ning jätkab siis jutuajamist.

Kuidas trenn läks? Tegid jalgu või selga? Kust kõige odavamaid lennupileteid saab? Mis sa uuest valitsusest arvad? Küsimuste puuduse käes see mees ei vaevle ning mina tunnen kohustust vastata isegi neile, millele mul vastust pole.

„Kas viskan veel natuke?” küsib ta uuesti. Keris paneb susisema ning kuigi mu tagumik ei taha saunalava küljest enam lahti tulla, ajan end siiski upakile.

„Liig mis liig,” mõtlen endamisi ning teen sammukese ukse poole. Just sel hetkel siseneb leiliruumi aga järgmine mees, kes valjul häälel teatab: „Ära sa minu pärast küll kuhugi mine! Istume mõne minuti, ma tahtsingi paari asja küsida. Jõusaalis ei tihanud juurde astuda, aga siin leiliruumis on mõnus natuke juttu puhuda.”

Kuidas ma sellises olukorras teatan, et olen nüüdseks juba pool tundi kärsanud ja kui ma kohe duši alla ei pääse, jääb mu süda seisma? Ma ei taha ju see jobu olla, kes esimese kuuma peale saunast põgeneb.

„Ja-jah,” lalisen vastuseks, istun tagasi lavale ning jään ootama, mis põletav küsimus see niisugune on, millele ta just nüüd vastust vajab. Teadagi, mis.

„Kas viskan natuke juurde?” rabab ta kibu enda kätte ning kallab selle kerisele tühjaks. Täidab seejärel uue veega ning ühmab, et peab vist juurde viskama, muidu läheb till härma.

Selline see trennimehe elu on. Kui ei tapa sind kaheksa setti viiekümne kiloste hantlitega, tapab kuumusest plahvatav saun, kuhu sa liiga kauaks juttu ununed rääkima. Ja ometi olen ma juba homme tagasi ning kõik kordub taas.

Foto: Karen Härms