Kes siis jõusaalis naisi ei vahi!

01.10.2018

Mihkel Raud

Mind visati kord jõusaalist välja. Sellest piinlikust vahejuhtumist on õnneks aastaid ja ega ma muidu toda seika julgekski meenutada.

See oli üks minu esimesi spordiklubis käike. Õigeid treeningriideid mul toona polnud ja ma pakkisin kilekotti ühe T-särgi, paari teksaseid ja sandaalid. Eks ta natuke kummaline oli Levi Straussides ja lahtiste varvastega teiste sekka sportima minna. Aga noh, vaba maailm, igaüks teeb, mis tahab.

Ajasin garderoobis riided selga ning ujutasin end igaks juhuks lõhnaõliga üle. See haises küll võikalt (küllap seetõttu, et maksis kõigist teistest poole vähem), aga parem ikka kui higilehk, arvasin mina. Ning uhasin veel paar peotäit kaenlaalustesse.

Toppisin tänavariided kilekotti ja võtsin igaks juhuks jõusaali kaasa – muidu paneb esimene jorss need pihta. Marssisin sirge seljaga hantlite stendi juurde, viskasin kilekoti jalgade ette maha, rabasin kumbagi kätte raskuse ning kukkusin kämmaldega edasi-tagasi vehkima. Stendi juurest ei tihanud eemale minna, jumal teab, millal jõud otsa saab ning tagasitee liiga raskeks võib kujuneda.

Nii ma seal siis võimlesin, kohe hantlite virna ees. Üks tüüp näis endale kah raskusi tahtvat ja üritas neile küll ühelt, küll teiselt poolt läheneda. Ent Mihkel Raud oli kõik teed blokeerinud ja liiga lähedale astudes oli oht kümnekilose hantliga vastu pead saada.

Mu ramm sai ühel hetkel otsa ning viskasin hantlid ilge kolakaga vastu maad. Läheduses võimlev neiu võpatas nii hirmsasti, et oleks napilt topispalli otsas saali teise otsa veerenud, kuid suutis õnneks tasakaalu säilitada. Vaatas mind küll tigedalt, aga küllap seetõttu, et olin ta töökaaslase pojale Superstaari saates halvasti öelnud, mis see põhjus muu ikka olla sai.

Jätsin hantlid sinnasamasse vedelema, küll järgmine üles korjab. Ja kui ei korjagi, siis on jõusaalis valvetreener, kes põrandale jäetud raskused tagasi oma kohale paneb. Tegin talle niisiis teenegi, muidu tuleks vaesel tüdrukul päev otsa moeajakirja lugeda, nüüd saab vähemalt hantleid tagasi püstikusse tõsta.

Ootamatult helises telefon. Mu iPhone’il on pommialarmi meenutav helin ning seda on võimatu mitte kuulda. Olin telefoni kilekoti põhja pakkinud ning mul läks üksjagu aega, enne kui selle sokkide ja trussikute vahelt üles leidsin. Ega mul muud üle jäänud kui kott põrandale tühjaks kallata, muidu oleks kõne vastamata jäänud. Seda enam, et kõne oli väga oluline – mu vanema poja arvuti oli kokku jooksnud ja nüüd tuli mul teda juhendada, et masin uuesti tööle saada.

Levi on jõusaalides reeglina kehv ning ma pidin närviliselt ringi kõndima, et vestlemiseks parim koht leida. Õnneks on mul vali hääl ja poeg kuulis peaaegu kõike, mida rääkisin. Kuulsid ka kõik jõusaalis, aga ega mul mingi salajutt polnud.

Kümne minuti pärast hakkas arvuti tööle ja mina sain rahulikult trenažöörile astuda. Kõrval jooksis suurte rindadega tüdruk ja ma jäin teda ainiti jõllitama. Kael kippus vaatamisest kangeks jääma, aga midagi polnud teha: naised meeldivad mulle! Eriti jõusaalis, sest tavaliselt on nad seal napilt riides ja sporti tehes kipuvad rinnad vahvalt üles-alla hüppama. On, mida vaadata. Tüdruk sai peagi aru, et ma teda vahin, ja läks minema. Noh, ise teab.

Paarikümne minuti pärast tilkus trenažöör higist ja mul oli iseenda kehaeritisi vastik vaadata. Ronisin maha ja hüppasin järgmise otsa. Eelmist ära ei pühkinud, milleks jõusaalides koristajad on? Näe, juba tuligi üks.

„Vabandage,” teatas ta rahulikult. „Tulge palun minuga kaasa.”

Polnudki koristaja, hoopis mingi asjapulk. Elu on õpetanud, et taoliste tüüpidega pole mõtet vaielda.

„Ma pean paluma teil lahkuda,” ütles ta jõusaali ukse taga. „Või hakkate meie etiketti jälgima. Valik on teie.”

Mis pagana etiketti? Milline neist higistest inimestest, kes peegli ees hirmsaid nägusid teevad, inglise kuninganna on? Etikett? Tule taevas appi!  Ega ma Buckinghami palees polnud!

Noh, mõnes mõttes siiski olin. Sest teistesse on kena ka siis lugupidavalt suhtuda, kui nad monarhid ei ole. Kinos telefoniga mulisevad kõurikud käivad mulle närvidele, miks ei peaks telefoniga mulisev Mihkel Raud teistele närvidele käima?

Kogusin paar kuud julgust ja läksin tagasi. Spordiriietes. Ilma telefonita. Koti jätsin garderoobi. Üle ei lõhnastanud. Hantlite püstikut ei blokeerinud. Raskused panin oma kohale tagasi. Masinad puhastasin higist. Ja naisi ei jõllitanud, kuigi see viimane kujunes ootamatult raskeks. Aga miks peaks jõusaalis kerge olema?

Foto: Mardo Männimägi