Hea uudis paksmagudele

04.06.2019

Mihkel Raud

Mu suurele kõhule tehti äsja kompliment. Uskumatu, aga tõsi – minu rasvane vats pälvis kellegi tunnustava tähelepanu. Ning too keegi polnud suvaline pekimagu, kes teist endasugust nähes elevile läheb ja justkui lohutuseks midagi ilusat tahab öelda. Ei, mu lötendav kõht sai komplimendi piltilusalt noorelt naiselt. Ja mitte lihtsalt naiselt, vaid treenerilt. Ehk inimeselt, kelle töö on punnis kõhud minusuguste küljest lahti treenida.  

Käisin trennis nagu ikka ja otsustasin sedapuhku koos personaaltreeneriga mööda jõusaali kooserdada. Vahelduse mõttes või nii.

Pealegi on personaaltreeneril su treeningule tohutu mõju. Ta vaatab sind eemalt, paneb vigu tähele, kohendab kehahoiakut ning likvideerib probleemid, mida sa üksinda higistades tähele ei oska panna. Asju, mida trennis valesti teha, on teatavasti tohutult: rühist hingamiseni ja stardiasendist intensiivsuseni. Jätad midagi kahe silma vahele ning trennist pole peaaegu kasugi. Väänled aga korrektselt ning muskel kerkib nagu pärmitainas.

Jalutasime treeneripreiliga ühe masina juurest teise manu, katsusime hantleid ja pomme, sikutasime köisi ja kange. Mida muudkui uurin, mida üks või teine masin teeb, mitu korda ma seda ja mitu korda toda harjutust peaksin tegema, kas venitusi peab iga kord pärast trenni tegema või tohib mõnikord vahele ka jätta, ja nii edasi.

Ja siis see juhtus.

„Tegelikult pole mõtet väga suurte raskustega treenima hakatagi,” ütles ta mulle peaaegu muuseas. „Piisab, kui teed harjutusi oma keharaskusega. Õnneks on sul seda kõhu peal piisavalt.”

Mõni teine oleks sellise märkuse peale pisarateni solvunud ja spordiklubist igaveseks põgenenud. Mitte mina. Mina oleksin treenerit sealsamas emmanud, kui see ülejäänud inimestele vale muljet poleks jätnud.

„Lõpuks ometi on mul „seaduslik” põhjus igal õhtul terve saiapäts pintslisse pista,” rõõmustasin endamisi. „Ometi leidus keegi, kes mu rasvunud maos ka midagi positiivset märkab. Keharaskus. Aga otse loomulikult! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?! Et keharaskusega treenida, peab teda ju olema! Ning et keharaskust rohkem oleks, tuleb edaspidi saiapätsile lisaks kang halvaad ja purk kondentspiima enne magamaminekut ära süüa.”

Ei ole halba ilma heata, sain ma vanuigi taas kord teada. Su kõht võib kõiki elutalitusi segada, kingapaelte sidumisest ühe teatava joa suunamiseni välja. Aga vähemalt ühes asjas on temast mõõtmatult abi. Ning ootamatul kombel on selleks üheks asjaks trenn. Läks vaja personaaltreenerit, et sellele pealtnäha iseenesestmõistetavale järeldusele jõuda.

Head isu! Ja seejärel – head trenni!

Foto: Karen Härms