Ametlikult lolliks läinud: seisan hommikuti peegli ees ning vahin oma lihaseid!

07.05.2019

Mihkel Raud

Ma ärkasin hommikul tundega, nagu tahaks terve sisemuse voodi kõrvale maha laotada. Süda läikis ning peopesad olid higised. Nagu pohmell? Absoluutselt. Ainult et ma pole juba 29 aastat tilkagi alkoholi joonud. Milles siis asi? Süümekates.

Imelikud asjad on need süümekad. Nad närivad hinge nagu rotid käiku läbi palkide viljasalveni. Nad panevad sind oma sündi kahetsema ning tekivad tavaliselt siis, kui oled midagi teinud. Minu probleem oli vastupidine – ma polnud midagi teinud. Juba neli nädalat. Jah – kuu aega jutti. Mida siis ometi? Trennis käinud, vaat mida. Ja täiesti uskumatu, milliseid süümepiinu on see võimeline inimeses tekitama.

Mõni mõis, eks ole? Mees, sa pole oma viiekümnest eluaastast umbes nelikümmend kaheksa trennis käinud, asi siis need neli nädalat vahele jätta pole? Tuhkagi. Selles neljakümne kaheksas aastas asi ongi. Ma ei kavatse ülejäänud elu diivanil halvaad järades surmale lähemale veeretada. Ma kavatsen trennis käia. Ja seda raskemini elan ma üle nelja nädalat, mil pole jõusaali jõudnud.

Miks ei ole jõudnud? Eks ikka samal põhjusel nagu ülejäänud inimkond – aega pole. Hommikul püsti, siis kohe arvuti taha, seejärel rongijaama, sealt järgmisesse linna, kus ootab viis kohtumist. Õhtuks jõuan hotelli, kus pole jõusaali ja kui ongi, on see nii näruselt sisustatud, et ka elementaarseima treeningkava jaoks tuleks endal hantlid kaasa võtta.

Ja nii ta läheb. Üks päev jääb vahele, siis jääb teine, märkamatult on nädal möödas, ning ühel hetkel tekib läks-trumm-mingu-ka-pulgad meeleolu. Sa hakkad rohkem sööma, justkui tahtes end veel halvemini tundma panna.

Ühtäkki on viimasest trenniskäigust juba kolm nädalat. Ma astun peegli ette ja kukun muskleid pingutama. On justkui alles, kuigi vist mitte nii heas vormis, nagu veel mõne nädala eest. Issand – ma olen lolliks läinud: seisan hommikul peegli ees ning vahin oma lihaseid. Ma olen selliseid jorsse terve elu põlastanud ja ühtäkki olen ise selline. Vaat mida süümekad inimesega teevad.

Õnneks on lahendus olemas. Maailmas on teatavasti kahte tüüpi asju: kiired ja olulised. Tuleb hakata olulisi asju enne kiireid tegema. Ja kui trenn töölkäimist segab, tuleb töölkäimine maha jätta.

„Tere, ma ei saa täna tööle tulla, mul algab kohe bodypump,” on ainus lause, mida Sul edaspidi bossiga vesteldes vaja läheb. Vastasel juhul lõpetad nagu mina – higiste pihkude ja iiveldava südamega. Mis sest, et eelmisel õhtul grammigi ei joonud. Süümekad on hirmsad asjad.

Ma tühistasin kõik kohtumised ja sammusin jõusaali. Trenn pole kunagi nii raske olnud. Ja samas nii kerge.

Foto: Karen Härms