See mees ütles mulle lõpuks „tere”. Uskumatu!

03.07.2018

Mihkel Raud, algaja rahvasportlane

Miski ei viidanud, et asi võiks nii hulluks minna. Ilm oli küll pilves ja aknast välja vaadates jäi mulje, et öösel on kõvasti sadanud. Aga see oli öösel ja praegu hakkas kell seitse saama. Jõusaal, kus ma Chicagos elades käin, avatakse tööpäeviti juba kell viis, täna oli aga laupäev ning nädalavahetustel teeb klubi uksed alles seitsmest lahti.

Ma olin trenniasjad – riided, veepudeli ning kõrvaklapid – eelmisel õhtul valmis pannud. Nii polnudki muud kui tossud jalga, jakk selga ja minekule. Müts? Ahh, täna pole vast vaja.

Oli küll, ja kuidas veel, nagu täpselt kolm minutit hiljem selgus. Jalutuskäik spordiklubisse kestab minu juurest kaheksa minutit. Neljandal hakkas sadama. Mitte lihtsalt sadama, vaid kallama. Julmalt kallama. Mu paljas pealagi oli sekunditega nagu plekk-katus, millelt vihmapiisad hüpikpallidena tagasi põrkavad. Jakk ligunes hetkega viis kilo raskemaks ning tossudest võinuks liitri vett välja kallata. See oli kohutav.

Jõusaalini oli viis, tagasi koju kolm minutit. Mis ma teen? Jooksen tagasi koju? Või trambin läbi paduvihma kohale? Valik oli lihtne. Tagasi koju, selge see. Ega trenn kuhugi põgene, homme on taas päev. Ülehomsest rääkimata.

Ja siis hakkasid süümekad. Kamoon, mees. Nii nõrk oledki või? Väike vihm ja kohe tagasi koju, kuuma kohvi ja rasvast nõretavate croissant’ide juurde? Mis siis juhtub, kui sul on vaja tegelikult trennist viilida, kõrge palaviku või jumal teab mille tõttu?

Ma vandusin valjuhäälselt, seda enam, et Chicagos on turvaline ropendada, eriti eesti keeles. Süümekad on vettinud sokkidest jubedamad. Iga trenn on telliskivi seinas, mida sa oma tervise kaitseks ehitad, nagu keegi kunagi ütles. Jätan tänase ladumata? Sest sajab natuke? Muidugi mitte.

Ma pistsin spordiklubi suunas jooksu ja olin mõne minuti pärast kohal.

„Kuidas su päev on siiamaani läinud?” küsis spordiklubi administraator. Seda nad siin teevad – uurivad su päeva kohta. Mitte lihtsalt „kuidas läheb?”, vaid „kuidas su päev on siiamaani läinud?”, isegi kui päev ametlikult vaid mõne tunni on kestnud.

„Märjalt,” naeratasin nukralt vastuseks.

„Näe, võta kaks rätikut,” ulatas administraator tavalise ühe asemel kaks.

Mõne minuti pärast olin jõusaalis. Ja siis see juhtus.

Öeldakse, et kes kannatab, see kaua elab. Mõnikord pole vaja kaua eladagi. Ta ütles mulle tere. Mhmh. Tema. TEMA.

Igas jõusaalis on üks selline. Mees, kes siin praktiliselt elab. Mees, kelle üks käsivars on jämedam kui sinu ja minu omad kokku. Mees, kes liigutab väikese varbaga raskusi, mida nähes minusugune minestab. Mees, keda kõik kadestavad. Mees, keda isegi mina kadestan. Mees, kes ei ütle minusugustele mitte kunagi tere. Mees, kelle „tere” on vaja välja teenida. Ja täna see juhtus.

„Tere,” vaatas ta mulle korraks otsa ning läks kolmesajakilost kangi ühe käega kergitama.

Ma tundsin end nagu superstaarisaate finalist, kellega kohalikud kuulsused pilti soovivad teha. Viimati kogesin midagi sarnast keskkooli 10. klassis, kui mulle helistati ja küsiti, ega ma Singer Vingerisse kitarri ei taha mängima tulla.

Respekti teenimiseks pole vaja steroide süüa ega kükke teha, viis naist kukil. Lugupidamine saabub siis, kui paduvihmast hoolimata trenni ronid. Jää või halba ilma igatsema.

Foto: Mardo Männimägi