Inimene õpib kogu elu, eriti paljast Ott Leplandi nähes

06.08.2018

Mihkel Raud

Ma olen Coca-Cola sõltlane. Umbes kolm aastat tagasi jätsin oma lemmikjoogi maha, umbes sama radikaalselt, nagu 28 aastat tagasi alkoholile korgi lõplikult peale panin. Enne seda võisin aga päevas julgelt 10 liitrit Coca-Colat sisse kallata. Ilma naljata – mu kodusest külmkapist võisid puududa munad ja või, liha ja juust, jogurt ja pasteet, kuid alati oli seal Coca-Colat.

Mu sõltuvus oli armutu ja kes kunagi on üritanud kaalu kaotada, teab hästi, et eriti salakavalad on need kalorid, mille sa endale sisse jood. Kui palju suhkrut ühes vedelikus ikka olla saab, eks ole? Palju saab. Kohe väga palju.

Kord aastate eest kaalule ronides nägin jahmatusega, et olin taas kord 10 kilo juurde võtnud. Ilmselt tuleb hakata öist halvaa söömist piirama, otsustasin endamisi. Ja küllap tuleb ka sissejoodavate kaloritega midagi ette võtta. Kus häda kõige suurem, seal Coke Zero kõige lähem! Maitseb päris kokast kehvemini, ent kaloreid on selles – nagu nimigi ütleb – täpselt null.

Oh sa pagan, milline vabadus mulle ootamatult sülle kukkus! Joo palju tahad – kaloreid ei kusagil! Miu Coca-Cola tarbimine kasvas „parematel” päevadel 15 liitrini päevas – nimelt on tollel imetabasel nektaril komme janu tekitada, mitte kustutada. Aga tühja sellest, kaloreid ju pole, viisteist korda null on ikka null.

Mu Coca hullus läks järjest jaburamaks: hakkasin tõsimeeli ette kujutama, et Coke Zero annulleerib ka kõik ülejäänud kalorid minu elus. Umbes nii, et kui seakoodi ja praekartulite kõrvale Zerot juua, muutuvad ka siga ja kartulid kalorivabaks. Totter loogika, aga neetult vastupandamatu, eriti kui seakoot ja praekartulid hullupööra maitsevad. Seletamatagi selge, millega mu Coke Zero eksperiment lõppes – ma kaalusin ühel hetkel 107 kilo ja seda on ideaalist umbes 30 kg rohkem.

Tänaseks olen kolm aastat ainult vett joonud ja enesetunne on kõvasti parem. Ometi on toonane Coke Zero „loogika” mu ellu tagasi tekkinud. Nüüd olen veendunud, et pool tundi jõusaalis annab mulle loa terve ülejäänud päeva lihapirukaid ja pannkooke kugistada. Muskel juba paisub, jalad täitsa lihases ning õlad kipuvad särgist välja pressima – asi see siis natuke rohkem süüa pole. Asi see palju rohkem süüa pole. Teen aga hommikul natuke trenni ja kalorid on terveks päevaks kulutatud, eks ole?

Ma ei tea, kas sa oled kunagi paljast Ott Leplandi näinud, aga mina jagasin temaga hiljuti ühe suur-show tagaruumis garderoobi. Kui skulptor Rodin elus oleks, kasutaks ta Otti modellina, nii pagana vormis tüüpi annab tervest Euroopast otsida.

„Mida sa sööd?” küsisin Otilt. Küllap pugib steroide, ei osanud ma nii suurepärasele vormile muud põhjust leida, kadekops, nagu ma olen.

„Küsimus on selles, mida ma ei söö,” vastas Ott. „Unusta kartulid, sai ja pannkoogid. Sa võid kas või pool päeva kange sikutada, kui aga valesti toitud, pole sellest pikas plaanis suurt kasu.”

Miks on nii, et kõige targemad asjad on need kõige lihtsamad? Miks otsustab inimaju kõik lihtsad asjad ära unustada, kui tung friikartulite järele tervet mõistust varjutama hakkab?

Võta pudel Coca-Colat ja pea aru, nagu eesti vanasõna ütleb. Või veel parem: vaheta menüüs kartulid salati vastu, imetle oma paisuvat käsivart ja tunne elust mõnu!